Erwin Wassenaar: Eesti probleem on see, et mitte keegi ei usalda kedagi

Tänaseks on Erwinil ja Meritil, kes juhib ärinõustamisfirma KPMG kliendisuhteid, ette näidata kaheksa aastat kestnud abielu, poeg ja juustuäri. Ootamatult sündinud ideest on saanud 17 kauplusega ettevõte, kus müügil pea 90 juustusorti maailma eri paigust. Ja selles peres võetakse ka tööd koju kaasa, sest juust on Wassenaaridel alati laual.

Tallinna vanade linnamüüride kõrval käib vilgas elu. Hoov, kuhu võõras naljalt ei satu, on täis lapsi, jalgrattaid ja mõnusat melu. Wassenaaride koduuks on lahti ja külaliste ootel. Komme, et uks on pererahva kodusoleku ajal avatud, jäi Erwinile külge Hollandist ja on siingi visa kaduma.

Erwin: Rentisime majaosa vaikses rahulikus Udeni linnas, kus sissepääsuks üüratult suur ümmargune uks, oli palju klaasi ja valgust. Sisekujunduses nägi see välja sarnane meie siinsele elamisele. Hollandi kodu jaoks tehtud toolikatted ja padjad tõime sealt endaga Eestisse kaasa ja õige pisut ka mööblit.

Erwin: Mul oli esimeses abielus olles laenuga ostetud 350-ruutmeetrine kaheksa magamistoaga maja, kus eksnaine tänagi elab. Aga me ei vaja nii suurt pinda ja me ei vaja ka isiklikku. Üürikodu annab võimaluse elumuutusteks, see ei seo ja seda saab muuta vastavalt vajadusele.

Merit: Oleme mõelnud, et kui kodu on meil renditud, siis ehk võiks maakodu isiklik olla. Selle peale on sõbrad öelnud, et kas te tahate endale uut töökohta või – katus hakkab läbi laskma, muru vajab niitmist.

Erwin: Eestlastel on kohustus oma esivanemate pärandit hooldada, iga vaba hetk rügatakse kuskil.

Merit: Me oleme suviti puhkamiseks maja üürinud. Eelmisel aastal käisime Saaremaal ja tõeliselt mõnus oli.

Merit: See tuli koos Richardiga. Enne, kui poeg sündis, tahtsin õmmelda talle voodipesu. Mõtlesin kaunistuseks karusid tikkida, kuid siis tegi Erwin mulle abieluettepaneku ja sealt sai uus mõte alguse – uue perekonnanimega kujundatud tikand. Mul oli varem imeilus perenimi Miller, ja mul oli vaja endale uue nime idee kuidagi maha müüa, et sellega harjuksin. Lasin padja- ja toolikatted tikkida. See oli justkui iseendale loodud turunduskampaania.

Merit: See sai teadlikult nii suur hangitud. Kui diivanit valisime, siis jõudsime järeldusele, et vajame sõprade-diivanit – sellist, kuhu palju sõpru mahuks ja kus oleks koos mugav lõõgastuda ja "Sõprade" seriaali vaadata.

Merit: Kella kinkisin Erwinile pulma-aastapäevaks. Kui abieluaasta täis saab, värvime ühe kellanumbri kuldseks. Vahel küsitakse, et mis siis juhtub, kui kell 12 saab. Hollandis on selline komme, et esimene suurem abielu tähistamine toimub siis, kui koos on oldud 12,5 aastat ehk pool 25-st. See on äge, sest kui sa näiteks suvel abiellusid, saad talvel tähistada ja vastupidi. Kella kinkides ütlesin Erwinile, et kui 12 täis saab, on õige hetk peo korraldamisele mõtlema hakata.

Merit: Enne Richardi sündi käisime rohkem väljas. Meile meeldib käia küll, kuid samas meeldib meile ka külalisi vastu võtta. Täna oleme rohkem kodusemad kui kunagi varem.

Erwin: Ma ehitasin kevadel terrassi, kus on nii mõnus istuda. Ühel õhtul avasin veini, olin seal ja nautisin ilma. Siis tulid naabrid juttu ajama ja istusime koos. Lõpuks oli meid 6-7 inimest terrassil koos ja tundsime, et mõnusaks olemiseks ei peagi kaugele minema. Mulle on tänaseni pisut võõras see, et eestlased üldiselt ei tea, kes nende naabrid on, kes seina taga elavad. Mulle meeldib suhelda. Kui grillin ja küpsetan, siis ikka kõigile, näiteks kogu hoovile. Mulle meeldib ühine melu.

Märkamatult ja sujuvalt. Kuna eestlased laulavad, läksin siia tulles kohe laulukoori.

Muidugi. Laulsin nii, nagu kuulsin – „Ära koo mu käpikusse päikest“. Ma ei saanud mitte midagi aru, millest laulan, aga seda ma tegin. Laulaksin tänagi, kuid tahaksin seda teha mõnes popkooris, kus saaks laulda „Bohemian Rhapsodyt“ ja selliseid palasid. Kui keegi teab, kuhu minna, andku teada!

Merit: Erwinist on saanud tõeline Eesti patrioot. Kui Hollandi sõbrad ja sugulased Eestisse tulevad, pühendab Erwin neile kogu päeva. Ta teeb ülipõhjaliku vanalinnatuuri, veinid-juustud, näitab lauluväljakut, õhtul paneb laulva revolutsiooni video käima ja räägib infot juurde.

Erwin: Nii populaarne see enam pole. Kui laulad või puukingades tantsu lööd, oled sa pigem erand. Ma mõistan oma kultuuri ja maa väärtustamist ja hoidmist, kuid samas tuleb ka uuele avatud olla.

Erwin: Eesti probleem on see, et mitte keegi ei usalda kedagi. Kui tahad äri ajada, pead kõigeks lepingu sõlmima. Mu üks töötaja läks autoparandusse autole järele ja talle ei antud seda kätte. Küsisin, et miks? Ütles, et remondi eest on vaja teha ettemaks. Maksin selle auto eest 20 000 eurot ja ikka ei suhtuta minusse kui klienti, nõutakse ettemaksu.Minul on usaldus oma partnerite vastu ja vahel ootaks ka teistelt seda rohkem. Hiljuti oli vaja osta üks väike odav telefon, 49-eurone. Palusin firmale arve saata, kuid öeldi, et ei saa. Samas tellis seesama ettevõte minult juustuvaagnaid, mis on siiani maksmata. Sellised asjad veidi häirivad.

Pankadest rääkides võiksid pangad aidata enam Eesti majandusel kasvada, anda ettevõtetele laene ja arvelduskrediiti. Paraku on täna aga väikeettevõtetel praktiliselt võimatu ärilaenu saada.

Aga siin on väga hea näiteks see, et te saate internetis viie minutiga hääletada. Hollandlased ei usalda midagi, mida veebis tehakse. Ilm on siin ka võrreldes Hollandiga parem.

Parem?

Erwin: (Naerab) Tõepoolest on! Hollandis on kogu aeg tuuline ja sajab, või siis on väga soe ja siis jälle vihm. Kõik on väga hüplik. Siin on stabiilsem – kui on talv, siis on talv.

Erwin: Tänasel hetkel naudin ma linnareise. Euroopa on niivõrd ilus, et tegelikult pole vajagi 8-10 tundi lennukis olla, et kuskile kaugele sõita. Siin on nii palju tegemist ja nägemist.

Merit: Väga mitte. Pigem kogume kohapeal emotsioone.

Erwin: Muidugi! Ilma ju saagi. (Naerab) Eestlane on kõva soolase juustu fänn, kuid olen kindel, et viie aasta pärast nauditakse ka siin rohkem pehmet mahedat juustu.

Merit: Hollandlased on ju tuntud koonrid, belglasedki norivad neid sellepärast. Kui Erwin juustuäriga alustas, tõi ta koju kõige kuivanumaid ääri ja jääke. Kui sõbrad külla tulid, veinid kaasas, eeldasid nad, et meil on kodus juustuladu. Siis ütlesingi mehele, et teeme nüüd nii, et meie majas on alati vähemalt võileivajuustu ja parmesani. Nüüd toob ta õnneks ka teisi häid tooteid. Juustu on kapis alati.

Erwin: Kindlasti mitte. Mu isa oli bussijuht, õde juuksur. Ma pole rikkast perest. Finantsilist tuge, millele midagi rajama hakata, mul ei olnud. Ma olen alati uskunud lihtsalt seda, et tööd tuleb teha, vaeva näha ning karta ei tohi.

Merit: Erwin on suurepärane finantsteadmistes ja äriideedes ning loomises. Minu tugevused on bränding, süsteemsus, uued ideed. Me näeme mõlemad erineva nurga alt suurt pilti ja detaile. Me oleme päris hea tiim.